Konstruktivistlik karjäärinõustamine

Match making versus meaning making

Mark Savickas rõhutab oma artiklis „Helping people choose jobs: a history of the guidance profession“ , et praegusel ajal peaksid karjääriteenuste pakkujad hoolega oma ambitsioonid läbi mõtlema – kas suudetakse pakkuda muutunud majanduskesskonna ja tööturu väljakutsetele vastavat nõustamist. Eesmärk peaks olema aidata muuta karjääriotsuste tegemine eksternaalsest internaalseks ehk õpetada inimestele iseseisvate otsuste tegemist, neid toetada otsuste tegemise juures. Sealjuures pole enam põhirõhk ideaalselt sobiva töö leidmisel, vaid töö mõtestatud sobitamisel oma elu konteksti. See on suur mõtteviisi erinevus, mis nõuab ka nõustajalt paindlikku, kuid kindlal metoodikal ja filosoofial põhinevat lähenemist. Vaidlused selle üle, kuidas konstruktivistlik raamistik mõjutab karjäärinõustamise teooriat ja praktikat, kestavad rahvusvahelises erialakirjanduses siiani. Enam pole küsimus selles, et vana matchingu paradigmast lähtuva nõustamise asemele on vaja teistsugust, töömaailma nõudmistele rohkem vastavat. Praegu tundub olevat põhiküsimus konstruktivistliku lähenemise põhitunnuste määratlemine ning tõstatatud on ka küsimusi selle lähenemise plusside, puuduste ja võimalike arengute osas.

Savickase järgi on konstruktivistliku nõustamise peamised rõhuasetused:

• Elu planeerimine elukutsevaliku asemel.
• Konstruktsioonid kontseptsioonide asemel.
• Erinevad vaatenurgad faktide asemel.
• Tähenduse otsimine tõe väljaselgitamise asemel.

Karjääri ei vaadelda enam kui teed, vaid kui narratiivi, kui lugu, mille jutustaja konstrueerib jutustamise käigus ka iseennast. Mõned allikad nimetavadki konstruktivistlikku lähenemist ühe selle põhitunnuse järgi narratiivseks lähenemiseks. Savickase järgi peaks aitama inimestel sõnastada isiklikku missiooni, mis aitab neil aru saada, kes nad on, prioriteete seada ning ennast valitud kursil hoida.

Amundson keskendub nõustamise paindlikule iseloomule ning nõustatava aktiivsele kaasamisele nõustamisprotsessi.

Mary MacMahoney väidab, et konstruktivistliku karjäärinõustamise praktiseerimine eeldab nõustajalt järgmiste põhimõtte omaksvõtmist:

• Inimesed tegelevad aktiivselt oma elu konstrueerimisega.
• Kogemuse kirjeldamisega saab leida selle tähenduse inimese jaoks.
• Nõustamise fookus on inimese identiteedil.
• Inimese areng toimub teda ümbritsevas sotsiaalses süsteemis.

Ta peab nõustaja jaoks peamisteks väljakutseteks nõustatava kultuurilisest kontekstist aru saamist. Ja edasi on vaja mõista, kuidas  nõustatav näeb karjääriotsuste tegemise protsessi, kuidas ta selle ja oma rolli selles protsessis on enda jaoks konstrueerinud. Ning lõpuks – kas seda rolli on vaja ümber konstrueerida.

Samuti on vaja karjäärinõustajal endal läbi analüüsida oma põhiuskumused nõustamise kohta – alates iseenda tegutsemiskeskkonnast, väärtustest ja maailmavaatest kuni selleni, kuidas need võivad nõustamisprotsessile kaasa aidata või piiranguks osutuda.

Meetodid

Kuna konstruktivistlik karjäärinõustamine on keskendunud nõustatava aktiivsele kaasamisele, peegeldub see ka kasutatavates meetodites. Skeemide loomine, joonistamine, kujutlusharjutused, isegi liikumine – need on nõustamisvestluse olulised osad.

Väga oluliseks peetakse nõustamisel metafoore ja sümboleid, mille abil on võimalik kirjeldada olukorda, kogemusi, ambitsioone ja emotsioone ning seeläbi leida neile tähendus inimese elu kontekstis.

Testide läbiviimine ja eksperthinnangute ning nõuannete andmine ei käi konstruktivistliku filosoofiaga ühte jalga ning puhtalt konstruktivistlikust paradigmast lähtuvad nõustajad väldivad neid.

Eesti kogemus ja diskussioon

Eesti karjäärinõustajaid on konstruktivistliku nõustamise alal koolitanud mitmed rahvusvaheliselt tuntud mehed: Vance Peavy, Timo Spangar, Norman Amundson. Seega on meile metoodilised materjalid kättesaadavad ning ka teoreetilised lähtepunktid läbi arutatud. Kui palju need aga on omaks võetud, see on huvitav küsimus. Tõenäoliselt tegutsevad paljud meie karjäärinõustajad rohkem või vähem positiivses mõttes eklektikutena, kes vastavalt vajadusele (tihti on selleks välised piirangud, näiteks nõustamiseks ette nähtud aeg, sihtgrupp vms) valivad oma tööriistakotist meetodeid, olles tõenäoliselt suhteliselt paindlikud. Ka Wendi Patton ja Mary McMahon juurdlevad kahe vastandliku – positivistliku ja konstruktivistliku - maailmavaatega seotud nõustamislähenemiste teemadel. Eelkõige soovitavad nad nõustajatel jälgida oma nõustamissessioone ning määratleda, kui palju elemente seal on nö vanast ehk matchingu paradigmaga haakuvast positivistlikust ja kui palju konstruktivistlikust paradigmast. Mis on mõlema lähenemise plussid ja miinused? Millal on asjakohane eelistada ühte teisele?  Missugustes olukordades on nõustajal kasulik olla paindlik? Kuidas nõustaja ja nõustatava kultuuritaust on seotud mõlema lähenemisega?

Kuigi antud diskussioon viib paindlikkuse aktsepteerimisele, pole tõenäoliselt maksimaalne paindlikkus päriselt võimalik – ikka kaldub nõustaja maailmavaade rohkem ühele või teisele poole ja sellest on kantud nii tema suhtumine nõustatavasse, nõustamisprotsessi kui selle tulemustesse.

Karjäärinõustajate teadmised konstruktivistlikust nõustamise meetodites võivad reaalsuses olla paremas seisus kui nende teadlik kasutamine. Isiklike arenguvajaduste tuvastamiseks võid püüda vastata järgmistele küsimustele:

1. Kas oled konstruktivistlikke harjutusi viinud läbi aja täiteks või selleks, et nõustataval oleks huvitavat tegevust?
2. Kas oled loobunud joonistamisharjutustest või mõnest muust harjutusest sellepärast, et sa ei pole ise saanud seoses selle ülesandega positiivset kogemust (näiteks koolituse käigus)?
3. Kas oled kõhelnud teatud harjutuste, näiteks metafooridega seonduvate läbiviimist teatud kindlas sihtgrupis, oletades, et teda juba ette nende suhtumist (näiteks juhtide puhul – äkki nad ei saa aru, on liiga tõsised selliste harjutuste jaoks vms)?
4. Kas oled oma ekspertsuse tõestamiseks andnud nõustatavale nõuandeid?
5. Kas oled küsinud nõustatava kohta küsimusi sellepärast, et ise asjast paremini aru saada, mitte selleks, et aidata tal endal tähendusi luua?
6. Kas oled suhtunud nõustatavasse hinnanguliselt (näiteks kolleegidele neid kommenteerides ).
7. Kas sul on olnud tunne, et tead, kuidas nõustatav peaks oma elu elama ja nõustamisprotsessi käigus püüdnud teda vastavas suunas mõjutada?
8. Kas oled läbi viinud teste, mis nõustamise eesmärgi seisukohast pole olnud vältimatud või lõpuni põhjendatud (nö vanast harjumusest või igaks juhuks)?
9. Kas oled tundnud, et konstruktivistlikke meetodeid kasutades ei suuda sa vastata kliendi ootustele, aga ootustele vastamise soov on olnud suur?
10. Kas oled nõustatavale peale surunud mõnda oma väärtust või uskumust (kõrgkoolidiplom on vajalik elus läbilöömiseks; kõige tähtsam on alati huvitav töö, palk ei ole oluline vms)?

Kui vastasid enamusele neist küsimustest jaatavalt, soovin sulle õnne ausa eneseanalüüsi puhul ja jõudu enesekindluse saavutamisel!

Piret Jamnes

Kasutatud kirjandus:

1. Amundson, N. (2003)  Active Engagement. Ergon Communications
2. Athanasou, J.; Esbroeck Van R. (ed., 2008) International Handbook of Career Guidance. Spriner Science + Business media B.V.
3. McMahon, M; Patton, W. (ed. 2006) Career Counselling. Constructivist Approaches. Routlege.

Ilmus:
http://www.rajaleidja.ee/index.php?id=103042