Täiskasvanute selgitused töö vajalikkusest kõlavad enamasti etteaimatavalt: karjäärivõimalused, eneseteostus või palgapäev. Kui sama teema tõstatada laste seas, sünnib aga hoopis ausam ja sageli ka humoorikam pilt tööelust.
Bussijaam või Barcelona? Elu suured valikud
Fontese perede lapsed joonistavad tulevikuplaanidesse värvikireva töömaailma. Aaron soovib saada tuletõrjujaks või jalgpalluriks, sest nii saab „päästa maju ja inimesi“. Kaspari siht on juba konkreetsem: bussijaamas töötamine. Mari-Liisi laps unistab jalgpallurikarjäärist Barcelonas, Real Madridis või PSG-s – igati rahvusvaheline mastaap. Hendrik aga näeb end tulevikus Lufthansa piloodina: lennukid, reisid ja väärikas palk loovad tema silmis ideaalse ameti.
Palgapäev kui elu mõte
Enamiku laste jaoks taandub töö vajadus rahale. Raha on omakorda seotud reisimise, asjade ostmise ja elamuste kogumisega. „Et siis saab raha. Siis saab igasuguseid asju osta.” “Näiteks minna reisile,“ selgitab viieaastane Rasmus. Samas leidub ka küpsemaid arusaamu – töö tähendab panust ühiskonda. „Et midagi ka riigi jaoks teha,“ kõlab ühe lapse põhjendus.
Koosolekud – suurim saladus
Kui täiskasvanud kipuvad koosolekuid pidama ajaraiskamiseks, siis laste hinnang on praktiline. Aaron märgib, et koosolekud on vajalikud, sest „emme peab rääkima tähtsaid asju“. Üks jalgpallihuviline poiss võrdleb neid treeninguga, kus arutatakse, mis läks hästi või halvasti. Rasmus toob sisse digitaalse mõõtme: tema meelest on koosolekute eesmärk „arvutis asju saata ja targaks saada“. Tõlgendades lapsepilgu kaudu – iga Teamsi-kõne on väike harjutus targemaks kasvamisel.
E-kirjad: mugavuse triumf
Üheksa-aastane Mari-Liisi laps seletab veenvalt, miks inimesed pigem kirjutavad kui räägivad: „Kui iga inimene maailmas tahab sinuga rääkida ja kõik tulevad koputama, siis terve maja oleks inimesi täis ja õues ka.“ Tõepoolest, virtuaalsed kirjad hoiavad ära kontorisse tungiva rahvamassi.
Õpetaja, palgamaksja ja sõber ühes isikus
Laste defineeritud „hea juht“ võiks olla käsiraamatusse trükitud. Juht ei kamanda, on aus ja ei valeta. Ta aitab teisi nagu õpetaja ning pakub õiglast palka ja puhkust. Hendriku sõnul on viisakus ja inimlikkus sama olulised kui palk. Ühesõnaga – juhiks sobib inimene, kes ühendab pangakonto ja empaatia.
Kui töö on jama, siis romantikat ei sünni
Kas oma tööd saab armastada? Siin on üksmeelne vastus: saab küll, aga ainult siis, kui töö on hea ja huvitav. Kui töö ei paku rõõmu, ei teki ka kiindumust. Laste loogika on lihtne ja täpne – töö peab olema selline, et seda tehakse rõõmuga.
Ja lõpuks – 35-aastane
Vanuseküsimus tekitab kõige rohkem lõbusaid eriarvamusi. Mõne lapse jaoks on 35 „täpselt paras“, teiste meelest „pigem noor“ – sest issi on ju ka noor. Hendriku sõnul on aga juba aeg seljavalude alguseks. Kokkuvõttes jääb mulje, et 35 on justkui elu keskpunkt – korraga noor, vana ja paras.
