Tänane, Fontese pidulik 35. aastapäev on suurepärane ettekääne ja võimalus astuda korraks argipäevast kõrvale. Vahetada ametikuub inimnaha vastu ning märgata „sisemise silmaga“ muutusi, mis juhtimise ideedega on senisel teekonnal aset leidnud. Ühtlasi heita pilk ümbritsevalt maastikult tuleviku silmapiirile: mis on need ootused ja valikud juhtimise teemadel, mis eeldavad edasiliikumiseks eelkõige inimeseks olemist, mitte ametinimetust?

Läbi aastakümnete on Eesti juhtimiskultuur kasvanud koos ühiskonnaga: autoritaarsusest kaasatuseni, efektiivsusest empaatianõudeni, „käsk ja kontroll” loogikast “küsi ja kuula” praktikateni. Ja ometi ei ole me veel „kohale jõudnud”. Juhtimine jääb igaveseks teekonnaks – peegliks, mille kaudu inimene inimeseks kasvab.

Fontese 35. sünnipäevale pühendatud uudiskirja autoriteks oleme palunud Fontese senises eluloos olulisi teenäitajaid ja eriilmelisi rajaleidjaid:

Palusin neil hetkeks peatuda ja mõtiskleda juhtimise olemusest meie tänases Eestis. Et hõlbustada nendes lugudes ja mõtteradadel orienteerumist, olen siin teile teeviitadeks sättinud lühikesed mõtteampsud.

Juht kui inimene, mitte masin

Irja loos kõlab tänane juhi rolli olemus selge sõnumina – juht ei juhi protsesse, vaid eelkõige loob kultuurikeskkonna; ta ei kontrolli, vaid loob tähendust ja turvatunnet. Selle ideega sünkroniseerub ka Gunnar Toomemets, kelle sõnul vajame võiduks „tulemuslikkuse ja nutika empaatia” kombinatsiooni – suurt pühendumist tulemustele, aga mitte „tuba täis tühjaks jooksnud inimeste“ hinnaga.

Noored ja tähendus – tuleviku tööjõu ootused

Mats, kes äsja alustas oma tööelu, avab oma põlvkonna ootused: ei vajata mitte niivõrd töökohta, kuivõrd noort paeluvat tähenduslikkust, arengut ja vaimset turvalisust.  Käivitusjõuks ei ole pelgalt ülesande täitmine, vaid inimese panus organisatsioonis, kus vead ei ole hirmuks, vaid õppehetkeks. Kaasaja tööelu mõtestamise ootuste muutus tõstab tänased juhid uude valgusse: enam ei piisa käskudest ega kalendrikutsetest – vaja on inimlikku autentsust, kohalolu ja ausust.

Õiged inimesed õigesse rolli – ja õigel viisil

Tõnis Arro kriitiline, ent tabav peegeldus värbamispraktikatest juhib tähelepanu juhtide valiku kvaliteedile. Kui otsustamine sünnib üksnes hoiakul „kelle mulje oli parem”, mitte põhimõttel „kes loob püsivat väärtust”, siis ehitame üheskoos alusmüürideta kultuuri, kus terviku loomise asemel ei pruugi parimad inimesed paigutuda õigetesse rollidesse.

Kolmas sektor – juhtimise kõrgliiga?

Pirkko Valge senine kogemus tõdeb, et kolmanda sektori juhina saavutada tulemusi tähendab olla olemasolevast endast suurem. Ja seda vaatamata ressursside nappusele ning üksnes vabatahtlike jõule toetudes ja samas süsteemset mõju luues. See on navigeerimine ekstreemtingimustes, mis testib juhi inimlikkust, visiooni ja võimet võimestada teisi.

Koolijuht kui karakter ja kultuurikandja

Mart Kase toonitab tööprotsessis tihti silmist kaduvat tõsiasja, et juht ei pea olema ainult juht, vaid samaaegselt on tal kohustus olla ka inimene. Ja enamgi veel, iseloomuga isiksus, kel on oma lugu, oma loomupärane mõttemaailm, oma väärtuspagas. Selline juhtimine paraku ei toimi, kui see on üksnes töö. Juhtimisse peab olema haaratud osa inimeseks olemise loost.

Millest alustada? Õigest inimesest. Õiges kohas. Õigel ajal.

Fontese senine kogemustepärand tõendab, et juhtimisvõtteid saab – ja tuleb – arendada. Mitte ainult koolituste ja hindamiste, vaid ka tõeliselt ning hoolivalt inimestesse panustamise, nende potentsiaali mõtestamise ja suunamise kaudu. Tiiu Allikvee sõnul on suurim mure see, kui spetsialistist saab juht justkui „niisama” – ilma sisulise tähelepanuta, muutust mõtestava aruteluta, ilma protsessis vajalikku tuge pakkumata. Kuid kindlameelne ja õnnestunud juhtimine vajab eeldusi, arenguruumi ja tugevat väärtuspõhist alust.

Palju õnne, Fontes!

 

Oleme loonud lillekimbu, mis ei kaunista ainult lauda, vaid kannab endas tähendust, mõju ja muutust. Olgu ka järgmised 35 aastat meile inimlikult väärtuslikud!

Kaire Laas, Fontese partner ja juhatuse liige