Me elame kultuuriruumis, kus usutakse teadmiste, analüüsi ja loogika jõusse. Oleme harjunud mõtlema, et inimene areneb siis, kui ta saab rohkem informatsiooni, sisukamaid argumente või täpsemaid juhiseid. Seetõttu on ka suur osa juhtimisest, õpetamisest ja mentorlusest üles ehitatud nõuannetele, probleemide lahendamisele ja ratsionaalsele arutelule.
Edward de Bono, üks mõjukamaid kaasaegseid mõtlemisteoreetikuid, seab selle arusaama aga küsimärgi alla. Tema arvamusel ei juhi inimese käitumist mitte loogika, vaid taju. Ning, kui soovime aidata inimesel päriselt areneda, ei piisa üksnes õigete vastuste andmisest. Olulisem on aidata inimesel maailma uue pilguga näha.
De Bono kirjutab oma raamatus „The Mechanism of Mind“, et lääne mõtlemine on juba üle kahe tuhande aasta keskendunud loogikale, kuigi inimestevahelistes küsimustes määrab palju enam see, kuidas me tegelikkust tajume. See tähendab, et me ei reageeri maailmale sellisena, nagu see objektiivselt on, vaid sellisena, nagu meie mõistus seda tõlgendab.
Tema teooria kohaselt ei tööta inimese aju nagu loogikamasin või arvuti. Aju töötab mustrite kaudu. Kogemused, harjumused, emotsioonid ja uskumused kujundavad ajus rajad, mida mööda meie mõtted hakkavad automaatselt liikuma. De Bono võrdleb seda vihmaveega, mis uuristab maastikku jõesänge: kord tekkinud rada hakkab juhtima ka järgmist veevoolu. Sarnaselt vanadele liiguvad ka uued kogemused sageli mööda juba tuttavaid mõttemustreid.
Selliselt toimimine aitab meil maailmaga toime tulla. Tänu mustritele tunneme kiiresti ära nägusid, olukordi ja tähendusi. Kuid samal ajal muudavad needsamad mustrid meie taju piiratumaks. Me hakkame märkama eelkõige seda, mis sobitub juba olemasolevasse maailmapilti.
De Bono üks väiteid on: „Mõistus näeb ainult seda, mida ta on valmis nägema”. Ehk, et inimene ei taju maailma neutraalselt. Meie tähelepanu juhivad ootused, hirmud, uskumused ja varasemad kogemused.
Kui inimene usub, et ta ei ole piisavalt hea, märkab ta eelkõige olukordi, mis seda tunnet kinnitavad. Kui organisatsioonis valitseb veendumus, et „nii on alati tehtud”, muutuvad uued võimalused peaaegu nähtamatuks. Sama juhtub ka inimsuhetes: kui oleme kellegi suhtes kujundanud kindla arvamuse, tõlgendame sageli kogu tema käitumist selle filtri kaudu.
De Bono teooria kontekstis muutub mentori roll eriti oluliseks.
Traditsiooniliselt nähakse mentorit inimesena, kes jagab kogemusi, annab nõu ja aitab probleeme lahendada. Selline lähenemine võib olla kasulik, kuid ainult teatud piirini. Kui inimese tajumuster ei muutu, tõlgendab ta ka head nõu vanade uskumuste kaudu.
Mentor võib öelda: „Sul on võimekus võtta suurem vastutus.”
Kuid mentee võib kuulda hoopis: „Praegu ei ole ma piisavalt hea.”
Sama sõnum, kuid täiesti erinev tähendusväli.
Seetõttu ei ole mentorlus ainult teadmiste edasiandmine. See on töö inimese tajuga. Hea mentor ei püüa lahendada probleemi, vaid aitab inimesel märgata, kuidas inimene ise oma olukorda tõlgendab.
Enamasti ei ole inimese suurim takistus mitte oskuste puudumine, vaid piiratud tajuraam. Mentee võib uskuda, et tal ei ole valikuid, et ta peab kõigile meeldima või, et konflikt tähendab läbikukkumist. Need ei ole aga alati faktid, vaid ajus kinnistunud mõttemustrid.
De Bono on seisukohal, et taju tuleb enne loogikat. Ta väidab, et tajul on oma loogika, mis põhineb isekorrastuvatel mustrisüsteemidel, mitte ratsionaalsusel. Enne, kui inimene hakkab midagi analüüsima, on tema aju juba otsustanud, mida üldse märgata ja mida kõrvale jätta.
See seletab, miks inimesed ei muuda sageli oma seisukohti isegi siis, kui neile esitatakse väga tugevaid argumente. Inimene võib kasutada oma intelligentsust hoopis olemasolevate uskumuste kaitsmiseks. Mida intelligentsem inimene, seda osavam võib ta olla oma mõttemustrite õigustamisel.
De Bono lateral thinking ehk loova mõtlemise kontseptsioon sobib mentorlusse nagu valatult. Ta kirjeldab, kuidas aju eelistab liikuda mööda tuttavaid radu ning kuidas uued ideed jäävad sageli nähtamatuks lihtsalt sellepärast, et olemasolev muster surub kõik muu kõrvale.
Loovus ei tähenda tema teooria kohaselt ainult uute ideede genereerimist. Loovus tähendab eelkõige võimet eemalduda harjumuspärasest tajust. Loov mõtlemine aitab probleeme ümber raamistada ja leida uusi vaatenurki ega ole suunatud korrektse lahenduse otsimisele, vaid erinevusele ja ideede genereerimisele, mida loogika abil ei ole alati võimalik leida.
Mentori ülesanne ongi aidata inimesel oma tavapärasest mõtteviisist ja piirangutest eemalduda. Mõnikord piisab selleks ühest hästi sõnastatud küsimusest, ootamatust metafoorist või uuest vaatenurgast. Sellepärast on mentorluses küsimused sageli olulisemad kui vastused.
Mentorluse sügavam eesmärk ei ole seega ainult aidata inimesel saavutada paremaid tulemusi. Selle eesmärk on aidata inimesel saada teadlikumaks oma tajust — sellest, kuidas tema mõtted, emotsioonid ja uskumused kujundavad reaalsust, mida ta kogeb.
Siin peitubki mentorluse tõeline väärtus. Mitte valmis vastustes, vaid võimes aidata inimesel näha maailma avaramalt, vabamalt ja teadlikumalt.
Sest nagu de Bono väidab: tarkus ei sünni üksnes loogikast. Tarkus sünnib võimest näha teisiti.
Artikli autor: Krista Zibo, Fontes Alumni Club nõukoja liige ja mentor.
Artikkel põhineb Edward de Bono raamatul “The Mechanism of Mind”.
