Haridus on koht, kus kohtuvad põlvkonnad ja põrkuvad uskumused. Seepärast on töö koolijuhina põnev, sest juht ei halda mitte ainult protsesse ega saavuta eesmärke, vaid mõjutab mõtteviise. Nagu ka mentor.
Mentorlusest räägitakse sageli kui klaashoonete kunstist. Mentorluse ümber on tekkinud terve maailm mudeleid, sertifikaate ja märksõnu. Need annavad ühise keele. Aga keel ei loo veel suhet.
Aga kui me vaatame ennast justkui näeks meid seinal olev kärbes? Kas kõige mõjusam coaching toimub hoopis argipäeva õhtul teismelise toas, kui püüad selgitada, miks lugemine arendab mõtlemist või miks nõudepesumasina tühjendamine tähendab vastutust? Seal ei ole sertifikaati seinal. Seal on vastutus, piirid ja järjepidevus. Ja küsimused, millele ei saa vastata slaidikomplektiga.
Manuaali järgi ei kasvatata inimest. Sama kehtib ka mentorluses. Mudelid, skeemid ja metoodikad on vajalikud, kuid need ei asenda avatust, empaatiat ega usaldust. Mentori mõju ei selgu tema metoodikast, vaid sellest, kuidas ta päriselt reageerib keerulises vestluses. Kas ta pehmendab, möödub või nimetab asja õigete nimedega?
Mentorlus ei ole sündinud klaashoonetes. See on sündinud kodus, põlvkondade vahelistes sidemetes. Kogenum aitas nooremal mõtestada, valida ja vahel ka pidurdada. Täna on muutunud ühiskond, suhtemustrid ja peremudelid. Koos sellega on muutunud ka rollitaju.
Praegu käivad ägedad haridusdebatid õpetajate karjäärimudeli ja numbrilise hindamise ümber. Mudel ja number ei loo arengut. Arenemine algab alles siis, kui inimene mõistab, mida ta oskab ja mida ta veel ei oska.
„Lapsevanem on coach ja vanavanem on mentor“. Kuidas saaksime sellest romantilisest loosungist teha muutunud ühiskonnas ja suhetes toimiva mudeli?
Lapsevanem kui coach? Vanema suurim kiusatus on olla „kasulik“, anda vastuseid ja hoida last eksimustest. Kiire abi on nii ahvatlev, sest siis ei raiska vanemast coach kõige väärtuslikumat ressurssi ehk aega. Aga see vähendab õppimist.
Vahel näeme sama mustrit juhtidel, kes coachingu sildi all tegelikult mikromanageerivad, sest neil on hirm kaotada aega või lasta välja paista, et neid on edutatud üle kompetentsuse piiri. Eriti torkab see silma avalikus sektoris. Arukas lapsevanem ja päris mentor ei ütle, et „tee nii“, vaid küsivad: „Mida Sa seda tehes saavutad?“ ja jäävad vastust ootama.
Vanavanem ja samuti ka mentor saavad olla pärandi ja perspektiivi sillad. Vanavanema roll on traditsiooniliselt olnud mõtestamine ja pika vaate pakkumine. Mitte ainult “kuidas teha”, vaid “miks teha” ning „milline on mõju“. Nii suguvõsades, organisatsioonides kui poliitikas võiks olla rohkem „vanavanemaid“. Neid mentoreid, kes ei õpeta uusi juhtimissoovitusi, vaid aitavad näha mustreid, väärtusi ja tagajärgi. Kui mentorlus muutub lihtsalt parema protsendi saamiseks, karjäärimudeli kiirendamiseks või kõrgemaks reitinguks, on kadunud selle sügavam funktsioon: refleksioon ja põlvkondadevaheline tarkuse ülekanne.
Kas Sa juhid oma tiimi nagu muretsev lapsevanem või nagu arengupartner? Vahe ei ole pelgalt stiilis, vaid eeskätt mõjus. Kas inimesed muutuvad iseseisvamaks või sõltuvamaks?
Teadmine ja teel käimine on erinevad asjad. Hea nõu ei muuda inimest. Järjepidev tegutsemine muudab. Mentor, kes toodab ainult arusaamist, kuid ei nõua muutust käitumises, toodab targemat stagnatsiooni. Mentor, kes seob arusaamise konkreetse sammuga, toodab arengut.
Eesti mentorluse juures on vältimatu ka ebamugav küsimus võrgustikest ja ligipääsust. Väikeses riigis toimivad professionaalsed võrgustikud tihedalt. See on korraga tugevus ja risk. Mentorlus võib avada uksi, kuid see võib ka kinnistada seltskondi, kus võimalused liiguvad mööda usaldusliine, mitte alati mööda võimekuse telge. Kumba peaks eelistama mentor ja mentee? Kas süsteemi reegleid paremini järgida või julgustada ka reegleid küsimuse alla seadma? See ei ole retooriline küsimus, sest mentor modelleerib alati hoiakut kas kohaneda või mõtestada.
Küsimus ei ole karjääri edenemises, vaid professionaalses julguses. Kas mentorlus toodab mugandujaid või arendajaid. Kas mentee õpib paremini sobituma või paremini mõtlema.
Mentorlus ei ole tehnika, vaid suhe. Kui Sa ei suuda oma teismelisega köögis coachivat vestlust pidada, siis tasub enne peatuda, kui kuulutad end tippjuhtide mentoriks. Metoodika aitab, kuid kandva töö teeb ära aus, nõudlik ja vahel ebamugav vestlus.
Mentorlus ei ole tehnika, vaid suhe. Ja päris mentorlus algab seal, kus mugavus lõpeb.
Autor: Erli Aasamets, sertifitseeritud mentor
Kaanefoto autor: Mailiis Ollino
