21 mail kogunesid mentori ja menteed Mustamäe Riigigümnaasiumis (MURG), majas, mis kannab nime “Hõbenool”. See oli suurepärane võimalus Fontese Alumni Club’i liikmetele astuda Arenguraketi pardale ja üheskoos avastada orbiidil tiireldes, mida tähendab “Piiride ületamine”?
Päeva juht Katre Uibomäe lasi orbiidile tiirlema esimese objekti: piir ei ole see, mis on päriselt võimalik või võimatu. Meie mõtted ei ole reaalsus, meie mõtted kujundavad reaalsust.
Raimo Ülavere pani järgmised objektid orbiidil tiirlema: kuidas mõtted, uskumused ja varasemad kogemused võivad inimese teekonda pidurdada veel enne kui inimese võimekus üldse nähtavaks saab. Piiravad uskumused sünnivad kogemusest, minevikust, hirmust, teiste hinnangutest ja inimese enda varasemast “seljakotist”, mida kaasas kannab. Tulevikku ennustatakse ikka mineviku kogemuse põhjal ja selle tulemusel on kerge sündima järeldus: kui seda pole varem juhtunud, siis järelikult pole see võimalik. Võimete piir ei ole alati ette teada. Sageli saab alles tagantjärele aru, mis oli võimalik ja milleks tegelikult suutlik ollakse. Hea on endalt küsida: kas piir, mida tajume, on fakt või uskumus?
Marko Albert ja Rinel Pius arutlesid teemal: Kus on inimeste võimete piir? Spordist toodud näide oli tabav: treeningplaan võib olla täpne, kuid võistlus ei ole treening. Kui olukord muutub, peab inimene suutma luua uue plaani. Seetõttu “võidab see, kel on loovus” – mitte see, kes oskab ainult juhiseid järgida. Kui vaatad ainult latti, unustad hüppe. Seega loovus aitab piire ületada just siis, kui plaan enam ei tööta. Mentor või treener peab märkama, millal tuleb piir ette. Oluline on siis pakkuda tuge: kuulata, teha paus, sõnastada ümber eesmärk või lihtsalt uskuda, et inimene saab hakkama.
Küsimus on selles, kas piir on lagi, sein, redel või raam? Areng algab hetkest, mil inimene eristab fakti uskumusest, lae raamidest ja hirmu fookusest.
Mari-Liis Rüütsalu kaasahaaravalt jutustatud tippjuhi kogemuslugudest ehk otsustest, mis nihutasid piire nii inimeses kui ka organisatsioonikultuuris, oli värskendav meeldetuletus, et piiride ületamine ei tähenda alati jõuga edasi liikumist, vaid see tähendab julgust jääda kindlaks oma väärtustele, langetada raskeid otsuseid, et luua paremaid võimalusi tulevikus.
Märt Ridala tõi fookusesse tehisaru ja uued piirid, mida juhid ning organisatsioonid juba praegu ületama peavad. Kui konkurendiks on hüper-super-automatiseeritud startup, siis traditsiooniline süsteemide kasutamine ei ole piisav, vaja on õppida protsesside disainimist, oskust suunata AI-agente.
Tiiu Allikvee juhitud praktiline osa – pani osalejad mõtlema enda uskumustele ja sisemistele piiridele. Sageli inimene reageerib tähendusele, mille ta on olukorrale andnud. Ehk maakeelde panduna: kui muutub lugu, mida endale räägime, siis muutub ka inimese tegutsemine.
Osalejate tagasisidest jäi kõlama, et piiride vaatamine ei tohiks muutuda piiridesse kinnijäämiseks. Mentor Margus Vihur tõi esile, et oluline on mitte sõltuda eelarvamustest ja uskumustest, vaid õppida märkama, millal varasem kogemus hakkab tuleviku võimalusi kitsendama. Piiride vaatamine ei tohi muutuda piiridesse kinnijäämiseks. Tahan arendada oskust leida asju, mida ei ole veel olemas ja sattuda olukordadesse, mis ei ole veel juhtunud. Mitte sellepärast, et need on võimatud, vaid selle pärast, et ei ole veel õige aeg olnud või ei ole juletud neid teha.
Ene Kerge võttis kaasa Raimo Ülavere öeldud mõtte: Meil ei ole vaja piire murde, kombata, vaid seada konkreetsed, mõõdetavad eesmärgid! Nii õige – käia piiride peal, on ohtlik, sest põledes eredalt, kustud eredalt ja kiiresti. Käies sihi- ja eneseteadlikult, on samm kindel ja eesmärgid saavutatavamad. Teekond samuti stabiilsem ja rahulikum. Tahes-tahtmata tuleb rahutusi juhtide teekonnal naguinii sisse.kaasavõetud praktilise vaate: vaja on selgeid, mõõdetavaid ja kirjapandud kokkuleppeid. Kirjutamata reeglid ja hägusad ootused ei loo edasiliikumiseks vajalikku selgust.
Meeli Villido märkas, et areng ei ole alati lineaarne, vaid hoopis hektiline. Piirväärtuse asemel võiks sõnastada fookuse ja eesmärgi avatud kujul: “vaatame, kuhu me jõuame“ – see võib luua rohkem võimalusi kui liiga jäigalt seatud piir. Kõnetas Marko Alberti mõte, et robotlikult treenides oma maksimumi ei saavuta, vaid loovalt lähenedes tekivad võimalused. Sama põhimõte kehtib ka muudest valdkondades. Seega on mõistlik sõnastada eesmärk avatud kujul – näiteks „vaatame, kuhu me jõuame“ – võib saavutada palju enemat. Piirväärtuse asemel sõnastada fookus.
Minikonverentsilt jäi kõige kandvamalt kõlama mõte: lage ei ole vaja, aga raame on vaja. Lagi paneb piiri, samas kui .raam aitab hoida fookust, teha valikuid ja luua ruumi loovusele. Raamid aitavad teha valikuid, hoida fookust ja vähendada rapsimist. Ilma raamita muutub loovus hajusaks, inimene väsib ning sihitu tegutsemise tulemusena kaotab suuna.
Aitäh kõigile esinejatele ja osalejatele, kes aitasid mõtestada, milliseid piire me loome, milliseid hoiame ja milliseid on aeg ületada.
