Refleksioon, tagasiside ja supervisioon mentorluses
Oled sa kunagi lõpetanud mentorkohtumise tundega, et midagi jäi puudu… aga ei saa aru, mis täpselt? Sa olid kohal, kuulasid ja jagasid kogemusi, ent midagi jäi kripeldama. Võib-olla mõni hetk, kus oleks võinud küsida hoopis teise nurga alt või jällegi vaikimine, mis oleks vajanud märkamist. Need mõtted ei tähenda veel, et sa oleksid ebaõnnestunud. Vastupidi, see tähendab, et sinus on olemas reflekteeriv hääl ja just see hääl teeb mentorist professionaali.
Professionaalsus algab teadlikkusest
Rahvusvaheliselt tunnustatud supervisiooni ja professionaalse arengu uurijad ning praktikud Peter Hawkins ja Robin Shohet kirjeldavad arenguprotsessi kui tsüklit: idee genereerimine, selle elluviimise planeerimine, elluviimine, tehtu hindamine. Reaalsuses pole areng alati lineaarne, vaid palju dünaamilisem ja ebaühtlasem. Vahel unistame, vahel hangume, mõnikord kustutame tuld või lihtsalt lükkame edasi. Mentoriks olemine tähendab ka enda õppimise jälgimist. Mentori professionaalsus ei tähenda ainult oskuste täiendamist, see on ka valmisolek kasvada inimesena. Oskus peegeldada oma mõju, juhtida iseenda emotsioone, märgata pimenurki. See tähendab empaatiat, ausust ja eneseteadlikkust. Need on omadused, mis kujundavad usaldusliku ja arendava suhte menteega.
Professionaalsus tähendab, et võtad oma mõju eest vastutuse ning selleks vajad teadlikkust, mitte täiuslikkust.
Refleksioon kui võimas tööriist
Refleksioon on justkui oma emotsionaal-kognitiivse lihase treenimine. See tugevdab meie võimet märgata, tõlgendada ja ümber mõtestada toimunut. Nagu kaamera fookust nihutades saame vaadelda samu olukordi uue nurga alt, tuua esile varju jäänud detailid, häälestuda teise inimese kogemusele või näha laiemat süsteemset konteksti. Üks kaasaegse mentorluse rajajatest David Clutterbuck nimetab mentoreid reflekteerivateks praktikuteks ehk inimesteks, kes mõtestavad teadlikult oma käitumist ja mõju. Sageli piisab sellest, kui võtame hetke ja esitame endale mõned lihtsad, aga mõjuvad küsimused, mis aitavad kogetu teadlikult läbi töötada:
- Mis toimus? Kes mida tegi, ütles?
- Mida ma tundsin? Kuidas tõlgendasin?
- Mida ma õppisin? Mida teen teisiti?
Refleksiooni saab toetada erinevate vahenditega nagu näiteks: refleksioonipäevik
- Audio-märkmed.
- Kohtumise salvestus (menteega kokkuleppel).
- Mõttekaaslasest refleksioonipartner.
Supervisioon kui mentori arengukeskkond
Mõnikord on endal keeruline fookust nihutada või märgata oma pimenurki. Just siis on abiks supervisioon, kus turvalises ja usalduslikus keskkonnas vaadeldakse kogemusi, et toetada klienditööd, kasvatada eneseteadlikkust ja hoida oma heaolu. Supervisioon aitab vaadata peeglist ka neid nurki, kuhu endal pilk ei ulatu.
Refleksioon on mentori pädevusraamistikus olulisel kohal, mistõttu on EMCC standardite järgi soovituslik osaleda supervisioonis vähemalt kord kvartalis. See on koht, kus saab mõtestada keerukaid olukordi, hoida töö kvaliteeti ning tuua välja uskumused, mis võivad mentorlust varjatult mõjutada.
Tagasiside – julgus küsida, valmisolek kuulata
Hea mentor ei eelda, et ta teeb kõike õigesti, vaid ta küsib. Mitte liiga üldiselt „Millist tagasisidet mulle annad?“, vaid pigem kitsamalt „Kuidas ma täna sinu õppimist toetasin?“.
Shoheti sõnul on õppimise eelduseks valmisolek peegeldust vastu võtta. Just see loob suhte, kus mõlemad pooled arenevad.
Hea mentorlus ei sünni ainult kohtumise jooksul, vaid elab edasi ka peale kohtumist, kui võtad aja mõelda ja küsid endalt ausaid küsimusi. Professionaalsus tähendab, et võtad oma mõju eest vastutuse ning selleks vajad teadlikkust, mitte täiuslikkust. Refleksioon ja supervisioon on osa mentori rolli heast praktikast. Osa vastutusest.
Autor: Juta Palmeri, juhtivkonsultant ja Juhtide arendamise Hubi juht
