Arengurakett on Alumni Club ürituste sari, mis toidab mentoreid ja menteesid inspiratsiooniga, mitmekülgsete vestlustega ja arengut toetava mõtteviisiga. Seekordse Arengurakett ürituse teema oli “Mentoriks olemise kunst”, mille viisime ellu koostöös Eesti Mentorite Kojaga. Meil oli suurepärane võimalus külastada Eesti Panga Iseseisvussaali – ainulaadne ruum, mis andis päevale veelgi erilisema mõõtme.
Palusime neljal osalejal jagama oma muljeid – Agnes Roosil, Iivi Perel, Tarvo Priimäel ja Kalev Pihlil- millised mõtted jäid nendega kaasa, millised taipamised tekkisid ja mida nad plaanivad oma igapäevases töös rakendada.
Koht, inimesed ja ideed – kombineeritud väärtus
Agnes Roos nägi päeva suurimat väärtust kolmes omavahel põimunud elemendis: võrgustikus (nii vanade tuttavatega taasühinemine kui uued kontaktid), esinejate jagatud mõtetes ja unikaalses asukohas – Eesti Panga “suletud ruumides”.
Ta jäi pikemalt mõtlema kolme esineja mõtetele:
Pille Pesti avas mõtte “mentorlus kui julgus kohata ebamugavusi” – eriti olukorras, kus 60% juhtidest väldib keerulisi vestlusi, mida vöidavad mitmed uuringud.
Juta Palmeri juhtis tähelepanu tagasisidekultuurile: tagasiside ei peaks olema diagnoos, vaid peegeldus.
Piret Jamnes rääkis keskkonna mõjust ja vajadusest arendada endas positiivse ebakindluse hoiakut, sest just see loob ruumi arenguks ja võimaldab liikumist ebamäärastes oludes. Teda kõnetas Jamil Zaki mõte: kuigi me ei tea, mis juhtub, saame alati teha valikuid, mis loevad.
Rakendatava ideena tõi Agnes välja mentori arenguplaani “sik-saki meetodil” ning lisas eraldi esiletõstmist väärt mõttena Gerd Kanteri mõtte konkurente teadlikult promoda.
Refleksioon ja siksakiline kasv
Iivi Pere jaoks oli inspireeriv nii koht ise kui inimesed, kes päeva täitsid. Erilise tähenduse sai tema jaoks samuti “sik-saki” arenguplaani idee – see tundus eluline ja mõistetav nii endale kui menteele soovitamiseks.
Ta võttis päevast kaasa ka isikliku arenduskoha: arendada oma reflekteerimisoskust mentorina. Muutustega toimetulekul jäi kõlama mõte positiivsest ebakindlusest: vajadusest olla paindlik ja kohanemisvõimeline ka ebamäärastes olukordades.
Küsimused, mis loovad liikumist
Tarvo Priimägi sõnul oli suurim väärtus sellelt Arenguraketilt mitmekülgne vaade mentorlusele, mida pakkusid väga huvitavad esinejad – kuidas mentorlus ei ole pelgalt teadmiste jagamine, vaid sügav, usalduslik ja mõtestatud suhe kahe inimese vahel. Teda kõnetab endiselt see mõte ja teadmine, et mentoriks olemine on pidev areng – see eeldab nii peegeldamist kui ka valmidust õppida ise samal ajal, kui toetad teise inimese kasvu.
Konkreetsetest mõtetest jäid Tarvo jaoks eredalt kõlama Gerd Kanteri jutt sihikindlusest ja treeningute püsivusest – hea paralleel juhtimisele ja rollile mentorina. See ei ole sprint, vaid järjepidev töö iseendaga ja nendega, keda juhid või suunad. Samuti jäi kõlama Mari Aak poolt rõhutatud vajadus süsteemsuse ja inimliku toe tasakaalu järele – see tuletas meelde, kui oluline on usalduslik suhe saavutada ja seda hoida ning arendada, mitte lihtsalt „lahendusi anda“.
Päeva järel jäi Tarvo mõtisklema kuidas luua mentorlussuhtes rohkem hetki, mis päriselt midagi muudavad – nii teises kui iseendas? Mitte lihtsalt rohkem kohtumisi või paremaid küsimusi, vaid sügavama kohalolu ja sisukama dialoogi disainimine.
Kohe rakendatavaks ideeks sai tema jaoks põhimõte „küsimused loovad liikumist“ ja harju julgelt kasutama tööriistu. Sõltumata oma mentorlusalastest koolitustest ja pidevast enesetäiendamisest, kipume juhtidena ikkagi sageli pakkuma lahendusi. Kui suuta alati rakendada mentori mõtteviisi – küsida paremaid küsimusi, kasutada teadlikumalt erinevaid tööriistu –, siis loob see teises inimeses rohkem pingutust ja arengut. Seda plaanib Tarvo veelgi teadlikumalt oma igapäevases töös edasi praktiseerida.
Kiituse jõud ja uus vaatenurk konkurentsile
Kalev Pihl ütleb, et tore on juba see, et mentorite kogukond saab kokku ja mentoritele kohaselt me ka areneme koos. Kõige inspireerivam mõte oli häbitu konkurentide kiitmise komme. See on nii positiivne!
Kalev leidis Piret Jamnesi ettekandest endale uue autori ja mõtleja Frank Martela, kelle jutustusi ta kohe kuulama asus. Kaasa viidud küsimus oli süsteemsemat laadi: Milline põlvkond peab vahetuma või mis peab juhtuma, et juhtimiskultuur mõnes valdkonnas päriselt muutuks?, mille käivitas muutunud tervishoiu valdkonna näide.
Ja idee, mida ta juba rakendab – konkurentide kiitmine mitte lihtsalt vaikse mõtte, vaid teadliku tegevusena. Konkurente ei tule mitte lihtsalt tunda, vaid neid on vaja kiita.
Mõtted, mis liiguvad edasi koos meiega
Arengurakett ei lõpe koos päevaga Iseseisvussaalis – see elab edasi küsimustes, mida osalejad endaga kaasa võtavad, mõtteviisides, mis vaikselt töökultuuri muudavad, ja ideedes, mida kohe praktikas katsetatakse.
Olgu selleks reflekteerimine, sügavam kohalolu, küsimuste kaudu liikumise loomine, areng sik-sak meetodil või konkurendi aus kiitus – need mõtted loovad arengut nii üksikisiku kui organisatsiooni tasandil.
Ja see ongi mentoriks olemise kunst – oskus näha, küsida, arendada ja liikuda koos muutusega. Aitäh, et olete meiega!
