Mentorlus ei toimu vaakumis – inimesed tulevad vestlustesse kogu oma eluga. Kui tööalane arutelu kaldub isiklikuks, ei tähenda see kõrvalekallet teemast, vaid sügavamat kontakti inimese terviklikkusega. Just sellest rääkis 20. märtsil toimunud Arenguraketi kohtumine “Mentor, kui teema läheb sügavaks ja isiklikuks…”, mis keskendus lähisuhtevägivalla mõjule nii üksikisiku kui organisatsiooni tasandil. Koostöös President Kaljulaidi Fondiga said mentorid kaasa tööriistu teadlikuks märkamiseks ja professionaalseks toetuseks. Uurisime kolme osaleja – Etheli, Annely ja Ave – käest, mis neid kõnetas ja millised mõtted neis kaasa kõlasid.

 

Ethel Genergard: “Kui me osalejatena kõik natuke rohkem ärkasime, siis oleme juba liikumas õiges suunas.”

Seekordne Arengurakett oli lühidalt kokku võttes inspireeriv ja südameni liigutav, kuna põhiteema puudutas lähisuhtevägivalda.

Olen coachimisega tegelenud juba peaaegu kümme aastat ning jõudsin selleni just sel põhjusel, et keskendudes inimese takistuste eemaldamisele töökeskkonnas, selgus, et tegelik takistus oli hoopis eraelus. Oleme üks ja sama inimene nii tööl kui kodus, kuigi küll erinevas rollis. Kuid kõik, mis toimub kodus, mõjutab tööd – ja vastupidi. Kas teadsid, et lähisuhtevägivalla mõju võib viia ligi 30% madalama produktiivsuseni tööl?

Mind kõnetasid tugevalt President Kersti Kaljulaidi seisukohad ning see, et tuleb võidelda „stiff upper lip“ vastu. Nendest teemadest tuleb rääkida, mitte vaikida. Ja meil tuleb teha ära palju tööd, et tekitada õige keskkond selleks, et inimesed suudaksid rääkida. Nõustun tema selgitusega, et kõik, mida laps kogeb kodus kõrvaltvaatajana või lähisuhtevägivalla osapoolena, jääb tema mõttemaailma mõjutama ning seeläbi mõjutab ka ühiskonda. Lähisuhtevägivald on rahvatervise ja inimõiguste probleem, mis mõjutab kõiki ühiskonnakihte. 41% naistest ja 33% meestest puutub kokku lähisuhtevägivallaga. On aeg seda teadvustada ja selle vastu koos tegutseda.

Siin tuleb appi tööandjate algatus Vägivallavabaks. Pärast Hannaliisa Uusma algatuse tutvustust otsustasime ka meie Bigbankiga perekeskse ettevõttena algatusega liituda. See mõtteviis kattub meie väärtustega, milleks on hoolimine, areng, eesmärgile suunatus, julgus ja lihtsus. Nii, nagu Vägivallavabaks poolt tellitud Kantar Emori küsitlusele vastanutest 58% peab teemat oluliseks, peavad seda oluliseks ka Bigbanki ESG küsitlustele vastanud töötajad.

Mis mind veel eriliselt puudutas, oli just mentori roll nendes teemades. Kuidas lähisuhtevägivalla märke ära tunda? Mida mentor saab teha, kui mentee puutub sellega kokku? Ning mida mentor teha ei saa? Just see viimane on oluline igal mentoril läbi mõelda ja enda jaoks selgeks teha. Me saame aidata, kui inimene soovib abi. Kuni me seda ust avada pole suutnud, on oluline vähemalt märgata.

Lõpuosas tegime läbi ka ühe väga olulise harjutuse. Lasime kuulajatena oma tunded välja. Ka seda peab mentor oskama. Kirjutasime välja kõik, mis meie sees toimus. Ühe märksõnana emotsioone kirjeldavate sõnade reas kirjutasin endale üles “ärkamine”. Kui me osalejatena kõik natuke rohkem antud teemas ärkasime, siis oleme juba liikumas õiges suunas. Märkame, teadvustame ja tegeleme!

Annely Noobel: “Oluline on luua turvaline ruum, olla kohal, kuulata ja uskuda.”

Seekordse Arenguraketi teema ja asukoht – Püha Johannese Kool – sobisid omavahel väga hästi. Sealne energia, rõõmsad näod, ülisoe vastuvõtt- suured tänud korraldajatele ja võõrustajale!

Seekordne teema, lähisuhtevägivald, ei ole vist võõras kellelegi – kes rohkem, kes vähem on sellega kokku puutunud. Mina isiklikult ei teadnud varem President Kaljulaidi Fondist ja nende tegemistest. Oli põnev kuulda, kuidas fond otsib erinevaid võimalusi loomaks Eestis vägivallavabam ühiskond. Räägiti, kuidas nad teevad koostööd ettevõtetega, et seda eesmärki saavutada.

Päeva fookuses oli, kuidas lähisuhtevägivalda märgata, kui oluline on märgata, kuidas aidata, mida selle teadmisega peale hakata, kuhu suunata, kuidas ise selles kõige keskel terveks jääda, ning mis on juhi ja mentori roll selles kõiges.

Mulle meeldis väga, et kõik esinejad valdasid oma teemat ja oskasid seda edasi anda läbi praktiliste näidete. Kohati oli teema väga raske – eks olegi raske teema. Mina kui mentor, meeskonna juht, ema, abikaasa jne – ma sain aru, kui oluline on märgata, kuulata ja olla kuulaja rollis päriselt kohal, mitte vahele segada.

Enda jaoks käsitlen seda teemat kahes vaates – see tuli põgusalt päevast läbi ka.

Peamiselt räägitakse lähisuhtevägivallast kodu ja pere kontekstis, kuid teine pool on töö ja töökeskkond, kus me veedame suure osa ajast. Ka seal võib esineda lähisuhtevägivalda ja ka seal on oluline märgata ning vajadusel sekkuda.

Minu jaoks jäi kõlama, et sellest tuleb rääkida kõva häälega – see ei ole tabu ega häbi teema, seda ei tohi vaka all hoida. Abivajajaid tuleb aidata – selleks on loodud palju erinevaid tugiettevõtteid ja asutusi, kes abi pakuvad. Vaja on viia kokku kaks osapoolt – abi vajaja ja abi pakkuja. Ja selleks on vaja märgata.

Üks mõttekäik, mis minuga kaasas tuli – minu tõlgenduses: kui ma mentorina juhin tööalast vestlust ja see kaldub isiklikule tasandile – kas ma saan hakkama? Kas ma olen valmis? Mina arvan, et ikka saab – läbi harjutamise tuleb kogemus ja oskused. Kogu aeg on vaja oma tööriistakasti täiendada ja tööriistu kasutada – muidu läheb kohver rooste. Oluline on luua turvaline ruum ja õhkkond, olla kohal, kuulata ja uskuda. Isegi kui kõik pole päris tõde – mentori või juhi asi ei ole anda hinnanguid, vaid kuulata ja suunata õigesse kohta, jättes vastutuse inimesele endale. Kui hakata nõu andma või juhtnööre jagama, võtad vastutuse enda peale – ja see võib abivajajale hoopis kahju teha. Vajalik on ka oskus õigel hetkel end distantseerida, et see inimene ei hakkaks sinust sõltuma ja sind tühjaks tõmbama.

 

Ave Kala: “Töökeskkond võib olla ainus koht, kus vägivalla all kannatav inimene saab olla tema ise.”

Seekordse Arenguraketi läbivaks teemaks oli lähisuhtevägivald ning selle mõju ühiskonnale laiemalt. Mõned nopped päevast, mis minu jaoks enim kõlama jäid:

  • Lähisuhtevägivald taastoodab ühiskonnas kurjust.
  • Rikas on riik, kus inimesed on loovad. Et olla loov, peavad inimesed olema päriselt vabad.
  • Töökeskkond on see koht, kus lähisuhtevägivalla all kannataval inimesel võib olla ainus võimalus olla tema ise. Oluline on osata märgata ja pakkuda abi.
  • Lisaks aktiivses staadiumis lähisuhtevägivallale mõjutab inimest varem kogetud vägivald, mis käib traumana temaga kaasas. Lähisuhtevägivald võib otseselt mõjutada ka kannataja kolleege.
  • Turvaline keskkond ja ühtne kultuuriruum organisatsioonis on olulised. Tuleb mõista, millised on osapoolte vajadused ja ootused. Püha Johannese Kooli näitel on põhjalik ennetustöö investeering, mis vähendab tagajärgedega tegelemisele kuluvat aega.
  • Kriminaalhoolduses püütakse mõista, millised on vägivalla taga peituvad hoiakud ja arusaamad, milliseid vajadusi on vägivalla abil lahendatud, ja leida alternatiivseid lahendusi nende rahuldamiseks.
  • Kui juhina näed märke lähisuhtevägivallast, tuleb sekkuda. Alustuseks loo turvaline keskkond, kus inimesel on võimalus end avada. Kasuta jõustavat vestlust ja teadvusta, et inimene ei pruugi olla kohe valmis astuma järgmisi samme.
  • Oska end abistajana ja mentorina hoida.

Aitäh Ethelile, Annelyle ja Avele oma mõtteid jagamast!

Seekordne Arengurakett nügis meid märkamise, julguse ja empaatia suunas. Mentoritena meil pole alati vastuseid, aga meil on võime luua ruum, kus inimene saab olla päriselt nähtud ja kuuldud. Ja kui igaüks meist ärkab natuke rohkem, liigume juba õigel teel.

Vaata Arenguraketi galeriid SIIN.