Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest… Augusti algul ilmus LinkedIni teadetetahvlil kuulutus Alumni Club Arenguraketi „Kooli kokkutulekust“. Mõte vajas settimist, aeg planeerimist ja viimane samm – osalejaks registreerimine – elluviimist. Parafraseerin olümpiavõitja Erki Noole ütlust: „Kõige raskem teekond on teekond diivanilt välisukseni.“ Tõlkides selle õigesse konteksti: registreerimislingi avamine ja kohale tulemine. 😉
Teadis juba vanarahvas, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Nii teab ka mentor või mentee, et kui ei küsi, siis vastust ei saa. Küsimusele „Kas õige aja maha maganud vilistlasel on võimalik päästerõngas heita?“ sain jaatava vastuse – nimi kirjas, arve tasutud – ja läbi vihmast märja Tallinna tänavate viisid sammud D-terminali.
Esimene õppetund:
Kogenud inimesed juhendavad, toetavad ja inspireerivad neid, kes soovivad oma oskusi ja teadmisi arendada. Tegemist on vastastikku rahuldust pakkuva tegevusega, mille taustal toimub pidev ehk elukestev õpe.
Tallinki reisilaeva Victoria I pardale saabus 101 Alumni Clubi vilistlast. Päevajuht Urmas Vaino lisas vürtsi. Statistika järgi pidi pardal olema kuus Priitu, ent nagu ikka – statistika on statistika –, tegelikkuses oli kohal vaid üks. Hiljem selgus, et registreerunute nimede ja Alumni Clubi vilistlaste nimede kokkulugemise metoodika erines. Õppetund: enne kui asju praktikas kontrollida, tasub veenduda metoodika õigsuses.
Esimesena astus laevas vilistlaste ette Tallinki juhatuse esimees Paavo Nõgene. Aitäh, Paavo, et avasid meile oma teekonna pöördepunktid, vaated elule ja asjaoludele. Kui vahel mõtleme, kelle moodi sooviksime olla või kellelt õppida, siis Paavo vaatab pisut teise nurga alt – kelle moodi või millist käitumist ta ei sooviks järgida. Tema mõtetest kumas hoolivus kogu meeskonna suhtes – nii maapealse teenistuse kui ka laevapere vastu.
Teine õppetund:
Väärtuslik õppetund kohanemisvõime, jälgimiskunsti ja vastutuse osas rikastas omakorda nii mentorite kui menteede mõttemaailma.
Järgmisena võttis jutuotsa üles kapten Arno Kask – kolmanda põlve kapten. Polnud lootustki, et poisist trammijuht saaks. Kapteni vahetu ja muhe suhtlemisstiil peegeldas selgelt Tallinki juhtimismeetodeid, kus iga töötaja on väärtuslik ning sama väärtuslik on ka töötaja tagasiside. Soojus ja kindlameelsus, mis ekraanilt vastu kumas, jõudis kõigi mentoriteni.
Kolmas õppetund:
Kapten Arno Kase hoiak: kui kapten seisab kindlalt ja sirge seljaga, on kogu meeskond selline. Ning tema isa ütlus: „Püksid tee märjaks siis, kui on torm, mitte siis, kui ilmateadet loed!“
Viimaks saabus söögivahetund. Enne seda oli kaaslastega tutvumine – esmalt oma pinginaabriga. Võis toetuda õpetaja etteantud küsimustele või rakendada loovust, et pinginaabrit paremini tundma õppida. Seejärel tuli leida uus koolikaaslane ja veel kolmaski. Esimesed kontaktid olid loodud ja mõnus sumin täitis kooli (laeva) aula. 🙂
Pärast söögivahetundi algasid tunnid. Kõik õpilased jagati klassidesse – 1A-st kuni 1F-ni. Geograafiatunnis tegelesime heaolu kaartidega, kaardistades laudkondades ühe osaleja ettevõtte heaolu teekonda, hinnates mõju (suurt ja väikest) ning jagades arengukohti.
Neljas õppetund:
Mentorid ja menteed on päriselus erineva taustaga. Teadmised on otsekui seemned, mida tuleb heatahtlikult jagada, et neist vili saaks võrsuda. Turvalises keskkonnas õppimine loob usalduse.
Inimeseõpetuse tunnis jõudis pärale teadmine, et tervis algab seestpoolt ja kõige tundlikum elund on maks. Vanarahvas küll teadis, et vahel viskab kops üle maksa, kuid Hiina meditsiini praktik Rene Bürkland selgitas, et füsioloogiliselt see võimalik ei ole. Küll aga on võimalik maksa tundlikkust märgata ja tema heaolu turgutada.
Viies õppetund:
Tasakaalustatud eluviis aitab püsida virge ja energilisena, mis omakorda soodustab keskendumist. Kui mentor on tasakaalus, on ta paremini võimeline juhendama.
Igal koolil on omad tavad ja traditsioonid. Alumni Clubil on tavaks tunnustada pühendunumaid ja enim mentorlusse panustanud mentoreid ja ettevõtteid. Järgnes kiituskirjade jagamine, mida saatis osalejate tunnustav aplaus.
Kuues õppetund:
Märka inimest ja tema panust. Leia igas päevas üks positiivne hetk ja tunnusta kedagi, kelle tegu või ütlus sind on aidanud. Muutus on meie endi kätes – iga piisk, mis kivile kukub, uuristab ühel päeval väikese õnaruse või prao, millest saab alguse suurem muutus.
Kooli kokkutuleku viimaseks tunniks oli võrgustumine õhtusöögilauas – kontaktid, mõttevahetused, visiitkaardid.
Seitsmes õppetund:
Mentorite ja menteede taasühendamine inspireerib osalejaid arenema, teineteiselt õppima ja looma uusi sidemeid. Märkama uusi ideid, juhtimisvõtteid ja -mõtteid, avastama uusi tööriistu, mida oma tööriistakasti panna – ja mitte ainult panna, vaid ka kasutada. Kokkuvõttes olid saadud õppetunnid inspireerivad ning järgmistele Arenguraketi üritustele registreerisin end juba varakult, et mitte maha jääda pidevalt õppivast ja arenevast kogukonnast.
Nagu ütles kapten Arno Kask: „Reisilaev on otsekui suur linn ja linnas juhtub nii mõndagi.“
Seletuskiri põhineb Piret Jõhviku tähelepanekutel.
