Elujulgust ja pühendumist vajab maailm kõige enam. Viivi Luik
Selle aasta alguses vaimustas mind Viive Luige suurepärane esseede kogumik „Pühaduse purunemine“, millest loetud kaasahaaravad kirjaread innustasid mõtisklema pühendumisest. Ma loodan, et ma ei eksi raamatu lõpuridade läbimisel kinnistunud veendumuses, et pühendumine on sügav ja teadlik otsus jääda kindlaks millelegi olulisele. See ei ole lihtsalt emotsionaalne entusiasm, vaid järjepidev teadlik tegutsemine, mis aitab saavutada eesmärke ja mis toob argiellu rahulolu ning tähenduslikkust.
Aruteludes pühendumisest, kerkib seda kehastava ikoonina silme ette Arvo Pärt – helilooja, kelle loomingust kõlab ning kumab läbi lakkamatu süvenemine ja sihikindlus. Näib, et loomingulises töös käivad pühendumine ja psühholoogiline vastupidavus paarina käsikäes: ilma vastupidavuseta on keeruline säilitada fookust pühendumisele ning ilma pühendumiseta ei õnnestu inimesel arendada vajalikke oskusi, mis aitab tal maailmaga loovalt kohaneda ja raskustega toime tulla.
Pühendumise olemus
Erinevaid inimkonna pikaealisi traditsioone vaadeldes, võime märgata, et pühendumine on sageli seotud eelkõige religioossete ja vaimsete praktikatega. Hinduismis on pühendumine väljendunud emotsionaalse ja isikliku sidemena pühendunu ja jumala vahel – sanskriti keeles tähendab “Bhakti” just jäägitut pühendumist jumalusele. Oluline on selle taevaliku püsiva suhte loomise järgimine ja rakendamine ka igapäevases maise elu töös ja tegevustes: tõeline pühendumus eeldab hinge ja vaimu täielikku kaasamist.
Viivi Luik on oma esseedekogumikus väljendanud mõtet, et pühendumisega tehtud töö eesmärk ei ole pelgalt taodeldav tulu, vaid eelkõige töö tähendust loova protsessina. Kui inimene pühendub oma tööle, saab see osaks tema identiteedist, kujundab tema iseloomu ja maailmavaadet. Tööl, mida tehakse armastuse ja pühendumusega, on sõltumata valdkonnast ajatu väärtus.
Pühendumise kolm peamist aspekti
- Emotsionaalne side Pühendumus tekib siis, kui inimene tunneb sisemist seost oma tegevuse või eesmärgiga. Kui inimene usub sellesse, mida ta teeb, ja tajub oma tööl või suhetel sügavamat tähendust, siis pühendumus muutub loomulikuks ja püsivaks.
- Järjepidevus ja vastupidavus Tõeline pühendumus ei kao raskuste ilmnemisel. Kui inimene on tõeliselt pühendunud, siis ta ei loobu esimeste takistuste ees, vaid otsib lahendusi ja jätkab pingutamist ka siis, kui motivatsioon ajutiselt langeb.
- Tegevuses väljenduv pühendumus Pühendumus ei ole ainult tunne, vaid ka tegutsemine. See avaldub läbi järjekindlate otsuste, distsipliini ja pingutuse. Näiteks võib copywriter tunda kirge kirjutamise vastu, kuid pühendumus tähendab igapäevast kirjutamist ka siis, kui inspiratsiooni ei ole.
Pühendumise ja efektiivsuse vastuolu
Ajahambale vastupidanud rahvapärane mõttekäik “kaua tehtud kaunikene” tõstab esile pühendumise ja tänapäeval taotletava efektiivsuse paradoksi: justkui üksnes läbi aja ja pingutuse võib sündida midagi suurt ja väärtuslikku. Ka Pärt Uusberg on inspireerivalt väljendanud tõdemust „kõige sügavam ilu avaldub läbi pikkade teekondade“.
Kui pühendumus nõuab inimeselt aega ja süvenemist, siis efektiivsus eeldab eelkõige kiirust ja optimeerimist. Kuigi intuitiivselt võib tunduda, et sügav pühendumus peaks viima parema tulemuseni kiiremini, võib tegelikkuses pühendumine hoopis aeglustada protsesse. Samal ajal võib tugev efektiivsusele keskendumine aga võtta ära tegevuse sügavama tähenduse.
Nii on inimesed tööprotsessides justkui nõutud ja tegevusetud „eeslid kahe heinakuhja vahel“. Miks mõned inimesed suudavad pühenduda ja teised mitte? Selle taga on mitu olulist tegurit:
- Sisemine motivatsioon – kas tegevus on isiklikult tähenduslik ja vastab inimese väärtustele?
- Tulevikuperspektiiv – kas inimene näeb pühendumise pikaajalist mõtet?
- Tugivõrgustik ja keskkond – kas inimene tunneb, et teda toetatakse?
Vabadus või kohustus pühenduda
Sageli nähakse pühendumist ka kui vaba tahte piirangut, millega kaasneb kohustus. Kuid paradoksaalselt ilmneb just pühendumuses eluks vajalik vabadus: inimestevahelistes suhetes võib täielik pühendumine vabastada enesekindluse puudumisest ning tööelus anda tegevusele suurema tähenduse. Samas on oht jääda kinni suhetesse või töökohtadesse vaid kohusetundest, mis enam ei teeni inimese olemuslikke huve lihtsalt seetõttu, et on neisse on eelnevalt juba märkimisväärselt investeeritud. Seda nähtust nimetatakse “uppunud kulude eksituseks” (viitab psühholoogilisele eksitusele, kus inimesed jätkavad aja, raha või ressursside investeerimist projekti või otsusesse ainult seetõttu, et nad on juba palju panustanud. Üksnes kohusetundest ajendatuna. Isegi siis, kui edasine jätkamine ei ole ilmselgelt ratsionaalne või kasulik.).
Kuidas pühendumist teadlikult kujundada?
Pühendumine on inimese teadlik valik. Seda saab toetada mitmel viisil:
- Leia sügavam tähendus – küsides endalt “Miks see mulle oluline on?” – saab selgema sihi.
- Sea mikrosamme – suured eesmärgid muutuvad saavutatavaks, kui neile läheneda sammhaaval.
- Loo süsteem – harjumused ja rutiinid toetavad pühendumist paremini kui ainult kauged sihid.
- Kohanda pühendumust ajas – elu ja olud muutuvad, oluline on kohaneda, mitte kinni jääda.
Kokkuvõte
Pühendumine ja psühholoogiline vastupidavus on elus edasiviivad jõud. Need ei ole pelgalt tahtejõu küsimus, vaid seotud motivatsiooni, tulevikuperspektiivi ja keskkonnaga. Kuigi pühendumus eeldab püsivust ja kohusetunnet, et tähenda see, et inimene peaks ühe eesmärgi saavutamisse kinni jääma, takerduma. Tõeline pühendumus võimaldab ka paindlikkust – vajadusel kohanemist, uute suundade leidmist ja kasvamist koos muutustega. Pühendumus loob armastusega tehtud tööd, mis annab elule väärtuse ning aitab maailma hingestada. Eesti vajab psühholoogiliselt vastupidavaid pühendujaid, et jääda kestma.
Autor: Kaire Laas, Fontese partner ja juhatuse liige
